Kiri Astrid Lindgrenile

Kindlasti mäletate, et kevadel kuulutasid Eesti Lastekirjanduse Keskus ja Rootsi Suursaatkond välja Astrid Lindgrenile kirjakirjutamise konkursi. Selle konkursi võidutöid saab lugeda Eesti Lastekirjanduse Keskuse kodulehelt http://www.eltk.ee/. Soovitage õpetajatele ka, sest mingis klassis on vaja kirja kirjutada - siit saab ilusaid kirju näiteks ette lugeda. Täiesti fantastiline on minu meelest noorema vanuserühma võidutöö! Ma ei saanud kohe muudmoodi, kui kopin selle kirja ka siia.

Tere, lugupeetud Astrid Lindgren!

Ma ei tea, kas seal, kus Sa praegu oled, saab kirju lugeda. Postiga nad sinna kindlasti ei jõua, meiliaadressi ka ei tea. Aga kui on olemas mõttepost, siis võib-olla Sa tead, mida mina ja paljud-paljud teised lapsed, kes on lugenud Sinu raamatuid, Sulle öelda tahame. Selleks, et see mõttepost kõik kokku koguda, ongi vist tehtud see kirjakonkurss.
Kõigepealt tahaksin Sind tänada kõikide nende imeliste juttude ja tegelaste eest, kes läbi Sinu sule sündinud on.Tundub kuidagi loomulikuna, et Sa kogu aeg olemas oled olnud. Sa oled kogu minu elu olnud koos oma väljamõeldud tegelastega minu kodus, minu raamaturiiulil. Ja enne seda minu ema raamaturiiulil. Nii et Sa oled kogu aeg siinsamas, meie juures olemas, seega elus. Ning mulle tundub, nagu kirjutaksingi ma elusale inimesele, kellega võib koos naerda Pipi tempude üle, rännata koos hulkur Rasmusega mööda suviseid aasasid, luurata koos Meisterdetektiiv Blomkvistiga pättide ja sulide sabas ja muidugi olla koos Bullerby lastega jõuluõhtul nende õdusas kambrikeses. Muuseas, „Bullerby lapsed“ on minu lemmik. Sain selle raamatu sel aastal jõuludeks. Pingereas oleks mul teisel kohal Pipilota Viktuaalia Rullkardiina Piparmünta Eefraimi tütar Pikksukk koos Madlikesega. Ohh, ma tahaksin ju ka lastekirjanikuks saada. Kui vaid õnnestuks sama põnevaid tegelasi välja mõelda!
Aga Bullerby lastes meeldis mulle eriti üks armas peatükk, nimelt „Kuidas Olle endale koera sai“. Seoses koeraga – kuidas ma võisin unustada Tjorveni koos oma Pootsmaniga! Kas pole alles huvitav paar? Pluss kõik teised raamatutegelased muidugi ka. Olen seda raamatut kaks korda raamatukogust laenutanud.
Iga Sinu raamat on justkui võlumaailm, mis lugeja üleni endasse haarab ja kuhu pääseb väga lihtsalt – ava raamat ja ütle võlusõnad. Võlusõnadeks on esimese lehekülje esimesed laused.
Tead, mõnikord olen ma olnud sama pahur ja võimatu nagu Madlike. Mõnikord olen tahtnud olla väga Eva Lotta moodi.
Ei, ma ei saa. Ma pean ikka jälle Bullerby juurde tulema. Seda raamatut lugedes tekib õnnelikult kindel, turvaline tunne. Midagi umbes sellist, et ükskõik, mis ümberringi toimub, ikka on olemas üks koht, kus midagi ei muutu, kus kõik on hästi, kus on soe ja lõhnab äsjaküpsetatud koogi järele. See koht on Bullerby-kodu. Tahaksin endalegi sellist kodu. Mul pole kahjuks õdesid-vendi, naabrilapsi ma ei tunne, sest kõik käivad teistes koolides ja vabadel päevadel istuvad nad kodus arvuti taga. Kooke saab poest osta. Ei, mõnikord küpsetame ikka kodus ka! Ahjukartuleid näiteks ja kaerahelbeküpsiseid oskan ma teha.
Ühest asjast on küll kahju. On äärmiselt tore, et oled meile kõigile kinkinud oma tegelased, aga on päris hirmutav mõelda, et uusi selliseid enam ei sünni. Sealt, kus Sa oled, saab vaevalt et mõnda kirjastusse käsikirja saata. Sellepärast palungi, et saadaksid mõned head mõtted hoopis mõnele kirjanikule, kas siis Rootsi või Ameerika või Eesti omale, kellelegi, kes need paberile paneb ja meieni toob. Aga Karlsson, Pipi ja teised on elus seni, kuni on säilinud kasvõi ükski Sinu raamatutest Maa peal, ja läbi nende sina.

Anastassia Belkov
Tallinna Prantsuse Lütseum
4a klass